Valetamise eest karistamise hirmus elavad lapsed ei valeta vähem, nad valetavad paremini. 3.osa

Milline on lapsevanemate eeskuju ja kumb on halvem, kas valetamine või kaebamine?

Muidugi õpivad lapsed valetamist ka meilt lapsevanematelt. Nad kuulevad, et ütleme telefonimüüjale kodus vastates: „Ma ei saa rääkida, ma olen praegu külas.“ Lapsed näevad meid suhete silumiseks kelkimas ja luiskamas.
Lapsed saavad aru meie lootusest, et kui neile kingitud asi neile ei meeldi, siis loodame, et nad vastaks „viisakalt“ kui tänulikud nad selle toreda kingi eest on. Me ei mõista vanematena, et ka viimane hädavale on vale.
Julgustades lapsi oma eeskujuga hädavalesid rääkima, hakkavad ka lapsed ebasiiralt käitudes end tasapisi mugavalt tundma – valest saab igapäevane asi. Lapsed õpivad, et ausus tekitab vaid konflikti ja valetamine on lihtne viis seda vältida. Kuigi lapsed ei aja hädavalet segamini valedega, kus nad teevad seda pahategude varjamiseks, muutub valetamine kokkuvõttes psühholoogiliselt lihtsamaks.

Valetamise eest karistamise hirmus elavad lapsed ei valeta vähem, nad valetavad paremini. 2.osa

Kas karistamine õpetab tõesti paremini valetama?

Valetama hakkavad lapsed karistuse vältimiseks ja teevad seda valimatult – alati, kui karistuse võimalus tundub õhus rippuvat. 3-aastane võib öelda, et ei löönud teist last ka siis, kui vanem seda kõrvalt nägi. 6-aastane seda viga enam ei tee – ta valetab ainult selle müksu kohta, mille ta andis siis, kui vanemad ei näinud.

Kooliikka jõudes muutuvad valetamise põhjused keerukamaks. Karistus on endiselt peamine põhjus valetamiseks, kuid empaatiavõime arenedes ja sotsiaalsetest oskustest teadlikumaks saades, hakkab koolilaps valetades ka teistega arvestama.

Valetamise eest karistamise hirmus elavad lapsed ei valeta vähem, nad valetavad paremini. 1.osa

Mida Sa tead 3-aastase ja täiskasvanu valetamisest?

Kuidas on või oli Sinu 3 - 4-aastasega? Kui kindel Sa oled, et tead, kui ta valetab – suudad ära arvata 2 juhul kümnest või 8 juhul kümnest?  Viidatud uuringud näitavad, et vanemad eksivad oma võsukeste vale avastamisel – nad hindavad enamasti üle oma võimet vale tuvastada. Parimal juhul suudame tuvastada pigem pooled valed ja enamasti alla selle.
Jagan Sinuga sel teemal refereeringut 2009 aastal ilmunud ja hiljem ka eesti keelde tõlgitud raamatust „Kasvatamishirm“. Kasutasin lisaks ka raamatuga seotud autorite ja uurijate kodulehtede lisainfot. Refereeringu kolmes osas võtan kokku või tõlgin sõna-sõnalt materjalides kirja pandut.

Miks ma kutsun Sind koos kaaslasega lapsevanemate koolitusele?

Korraldan lapsevanemate koolitusi selleks, et aidata Sul olla iseendaga paremas ühenduses. Sinuga suhtlemine aitab ka minul olla iseendaga paremas kontaktis.
Iga kord, kui ma ei oska mõnes olukorras hakkama saada lapsega, abikaasaga, sõbraga, kliendiga või koolitusel osalejaga, olen ma saamas õppetundi, mis aitab mul iseendaga paremini hakkama saada.

Mina olen kogenud ja õpin seda endiselt, et mida rohkem olen endaga paremas kontaktis, seda nauditavam on igal hommikul ärgata, igapäevaselt suhelda lähedastega ja elada iseenda ning teiste inimeste jaoks – elada õnnelikult ja seda ka siis, kui olen õnnetu, koba või eksisin.

Kas viskaksid oma lapse uppujale appi?

Annan endale taas aega blogis kirjutada ja teen seda ka põhjusel, et alustan 2018. veebruarist Hopneri majas (kliki lingil) uue lapsevanemate koolituskohtumiste sarjaga.
Usun, et inimesed keda ma just paarikaupa koolitusele ootan, võiksid minu väärtustest ja hoiakutest rohkem teada. Esialgu tundub just kirjutamine olevat juutuuberdamise kõrval hea viis endast teada anda.
Alustan ilmselt raskemal teema, kuid püüan seda lahti seletada läbi lihtsate igapäevaste näidete. Teemaks on vastutus. Lapsevanema vastutus lapsega seoses.
Usun, et tõmban Su tunded piisavalt käima, kui küsin: „Kas Sina viskaksid oma lapse uppujale appi?“ Mõtle.

Arhiiv