Kommenteeri

Kas viskaksid oma lapse uppujale appi?

Annan endale taas aega blogis kirjutada ja teen seda ka põhjusel, et alustan 2018. veebruarist Hopneri majas (kliki lingil) uue lapsevanemate koolituskohtumiste sarjaga.
Usun, et inimesed keda ma just paarikaupa koolitusele ootan, võiksid minu väärtustest ja hoiakutest rohkem teada. Esialgu tundub just kirjutamine olevat juutuuberdamise kõrval hea viis endast teada anda.
Alustan ilmselt raskemal teema, kuid püüan seda lahti seletada läbi lihtsate igapäevaste näidete. Teemaks on vastutus. Lapsevanema vastutus lapsega seoses.
Usun, et tõmban Su tunded piisavalt käima, kui küsin: „Kas Sina viskaksid oma lapse uppujale appi?“ Mõtle.

Muidugi mitte, ütleb ilmselt enamus vanemaid. „Aga, kui Sa ise upud, kas siis tõmbaksid oma lapse endale appi?“ Võib olla väikese kõhklusega surmahirmu ees, kuid enamus vanemaid vastab ilmselt taas, et muidugi mitte.

Samas lapsevanematena tõmbame lapse endale appi, kui lapse käitumisega seoses ise oma tunnetesse upume. Ärritume ja hakkame koheselt õpetama, kui teismeline saadab meid pikalt, näitab näppu või ei reageeri ja see tekitab meis tundeid. Me mangume ja hädaldame lapsega, kui ise tahaks magama jääda, kuid meie pooleteisene ei taha seda nii kiiresti kui meie.  

Meil on endaga raske hakkama saada sisemiselt ja enamasti ka väliselt, kui lapse tegu või ütlus meid ärritab. Selle asemel, et võtta vastutus oma tunnete eest endale, paneme vastutuse oma tunnete eest lapsele.

Võib-olla küsid endalt, et kas ma ei või siis ärrituda? Mida kuradit, miks ei või lapse peale ärrituda? Ehk arvad, et üks järjekordne koolitaja tahab, et lapsed vati sees kasvaksid ja nii nad hukka lähevadki?

Kõige tähtsam. Igasuguseid tundeid üldse tunda, ja ka tundeid oma lapse tegude või käitumistega seoses tunda, on nii Sinu enda kui ka lapse arengu jaoks mõistlik ja hädavajalik.

Samas on väga oluline, et täiskasvanu vastutus seisneb selles, et täiskasvanu:

  1. saab oma tunnetega i s e s e i s v a l t  hakkama;

  2. annab oma tunnetest lapsele teada just sellele lapsele arusaadavas keeles.

  3. küsib teise täiskasvanu abi, kui ta oma tunnetega hakkama ei saa ja tahab tunnetes süüdistada last – tahab uppujana lapse appi kiskuda.

Kui Sa oma tunnetega hakkama ei saa ja teise täiskasvanu abi ei küsi, siis Sa tirid tunnetesse uppujana last endale appi. See on uskumatu, kuid laps oma abi Sulle kindlasti omal moel pakub oma oskuste ja elukogemuse piirides.

Abi pakkudes laps karjub, vaikib, on nutiseadmetes, näitab keskmist näppu, ei tule koju või ei lähe kooli, näljutab ennast või sööb üle, joob, varastab jne. Laps teeb kõike seda, et endaga hakkama saada, kui ta Sind Sinu tunnetega seoses abistab - see on tema parim koostöö viis, mida ta senise elu jooksul on õppinud.

Nii nagu on lapse uppujale appi viskamine lapse jaoks ületamatu ülesanne on ka lapse tunnetesse uppujale appi viskamine või lapse appi kiskumine talle ületamatu ja mitte jõukohane ülesanne.

Võib-olla tunned nüüd süütunnet? Äkki tunned kahetsust ja lapsevanemana hakkama saamine tundub lootusetult raske? ... Võta see tunne omaks ja loe edasi.

Mul on Sulle hea uudis. Süütunne, loobumise tunne jne. sarnased tunded on normaalsed ja paratamatud tunded, mis annavad märku arenemisest ja õppimisest ja tähendavad kõige lihtsamalt öeldes muutust. Meenuta, kui Sa rattaga sõitma või muud endale olulist uut oskust õppisid. Vahest ju tekkis tahtmine loobuda ja ratas või uus katsetus nurka visata. Võib olla Sa ei tahtnud uuesti proovida, sest sõber või keegi teine sai sinust paremini hakkama.

Loobumine on hetk, kus mina olen õppinud ja õpin endiselt endale ütlema „Palju õnne, olen muutumas ja arenemas!“ Mina olen kogenud, et muutus on oluliselt aeglasem, kui Sa oma tunnetesse kinni jääd - oma tundeid alavääristad ja neid eitada püüad või otsustad tunnetest vabanemiseks nõuda lapse abi.

Mida siis teha, et me ei nõuaks iseenda raskematel hetkedel lapse abi?

Mina tean seda, et:

  • ainult mina ise vastutan lapsevanemana iseendaga hakkama saamise, lapsega paremini suhtlema õppimise ja tema suunamise eest;
  • minu tunded on normaalsed ja oluline osa inimesena arenemisest ja õppimisest;
  • küsin abi teiselt täiskasvanult, kui olen oma tunnetega hädas.
  • tunnustan ennast, kui märkan, et süüdistan last liigselt oma tunnetes ja võtan midagi iseendaga ette;
  • mul on igavesti midagi, mida suhetega seoses iseenda ja teiste kohta õppida.
  • mina vastutan tasakaalu eest, kuidas oma last iseennast ja teist uppujat päästma õpetada.
Mida Sina tead või soovitad?

Igapäevased tehnikad lapse ja iseenda tunnetega hakkama saamiseks on teadlik märkamine, alandlik kuulamine ja austav kehtestamine. Kirjutan neil kolmel igapäevaoskuse teemal juba jaanuari esimestel nädalatel.

Soovin Sulle aastavahetuseks head tunnete eest vastutamist!

Lisa kommentaar

Email again: